Ei taha! Ei saa!

Kellel on lapsed, on kindlasti kokku puutunud päevadega, kus muidu üliasjalik ja vahva tegelane on oma tujude ning soovidega nagu pisike põrguline. Mina võrdlen mõttes enda 2 – aastast siis Väikese Müü’ga. Taolistel päevadel tundub kõik pisikese inimese jaoks üliraske ja võimatu, taustaks jonn, j o n n ja JONN! Näiteks kell 6 hommikul on ju igati normaalne jonnida selle pärast, et emme/issi KOHE teise tuppa ei lähe. Lihtsalt nö äratuskella asemel näiteks.

“Küpsist tahad?” proovisin ma last järjekordse haleda äraostmis nipiga jonnituuri varem lõpetama meelitada.  “EIIIII!” kisendas Pisiprintsess.

“No selge…” panin küpsisepaki pettunult ära ja laulsin omaette “Senjoritat”. No ikka lisadega: I love you when you call me senjorita, I wish I could pretend I didn’t need ya, lalallalalal. Ulaalalalala. Uuuuulallllaaa.” Mu rahustava soolokontserdi peatas lapse meeleheitlik kisa: “Miks sa äla paniiiiiiid?” Ja näos peegeldus meeleheide. 

“Issand, ise sa just ütlesid, et sa ei taha!” ütlesin vastuseks ja andsin alla ehk tegin seda, mida ma enne lapsi lubasin, et ma mitte kunagi ei tee. Ma andsin talle selle küpsise. Oii, kuidas ma lastetuna oleksin sellist vaatepilti enda padrugadele veel kolm päeva jutti taha klatšinud ja ohanud, et millised hoolimatud emad need küll on: annavad lapse igale soovile järgi ja siis tekitavad veel enda järeltulijale vabatahtlikult diabeediohu ka. Nüüd tahaksin ma esitada järgneva küsimuse suurele auditooriumile: “Kes ei ole nii teinud, tõstab käe.” Kes ka peaks käe tõstma, on hale valevorst. Ma usun, et 98% ideaalsetest vanematest on vahel seda labast trikki kasutanud. 

“Ma ei taha tuttu!” teatas laps autos ja umbes 5km enne kodu olid silmakesed kinni. Kui Pisiprintsess oli pisem kui praegu, iseloomustas teda väga kerge uni. Ikka selline, et kui plaanisime kõrvalt ära hiilida, polnud vaja end väsitada mõtte lõpuni kaalumisega, sest ta oli kohe üleval. Ja siis olid need autohetked kuldaväärt, sest kui laps magas ainult liikuvas autos kõige paremini, ei saanud midagi raisku lasta. Nii ma siis sõitsin hiigelsuurte ringidega koju, mõeldes, et sünnitusmajast võinuks kaasa saada näiteks vana Stati kütusekaardi, mis kindlustaks värskele vanemale riigi kulul sõltuvalt siis autost nii umbes kaks paaki kuus tasuta kütust. Kuigi kui see nii oleks, siis kui mõned teevad kolmandaid lapsi viiesaja euro pärast, hakataks pudinaid ka tasuta paagitäite pärast tegema. 😀 RAUDSELT! Praegu on enamustes kordades nii läinud, et kui suurem laps jääb autos magama ja teine magab ka, saan ma nad mõlemad samas olekus ka tuppa tassitud. Uni on lihtsalt nii magus, aga eelnevalt peab ju tungivalt vastupidist väitma. Nüüd ma raudselt sõnusin midagi ära ja enam see mul kindlasti never ever ei õnnestu. 😀 Amen to that!

“Ma ei taha neid sokke!” kuulutas Pisiprintsess. 

“Palun pane sokid jalga, me peame hakkama minema!”

Ei tahaaa!”

Andsin teised sokid. 

“Tahan samasid!!!!!” nuttis laps, läks teise tuppa ja lõi mu nina ees pauguga ukse kinni. Ma reaalselt rikkusin enda lapse tuju ära sellega, et ma pakkusin tema esimesele valikule teist alternatiivi, mis peale tema tahtis ikkagi esimesi ja mina, mõistmatu ema, ei saanud sellest aru. Arstiaeg lähenes üha kasvava kiirusega ning selle asemel, et juba uksest välja astuda, pidasin mina enda lapsega pisisõda. Ma mõtlen, mis saab teismeeas. Samas olen ammu rääkinud, et vaadake enda pisi-minasid. Teismeeast erineb 2 – aastase käitumine ainult korrektse väljendusoskuse vähesuses.

Ühel õhtupoolikul küsisin lapselt, kas ta on tige tikker. “Ei ole!” vastas laps pahuralt. Seejärel palusin T’l Pisiprintsessilt sama küsida. Vastuseks kõlas: “Jah, olen.” Suured lapsed suured mured, väiksed lapsed, aga nende arvates  on ka sellised mured suured ja lapsevanemad peavad neid mõistma. Mitte ainult lapsevanemad. Ka teised, kes pisikeste jonni pealt näevad. 

Paar päeva tagasi vaidlesime Pisiprintsessiga 20 minutit, et ta võtaks ISE endast 10cm olevalt laualt piima. Pärast vaidlesime veel 10 minutit, et ta selle tagasi paneks. Vahel on laiskuse jõud nii suur, et puhtalt käe sirutamine tundub raskem kui miski muu siin ilmas. Näiteks kui muidu igal pool solberdaval lapsel saab käsu kohupiimaseks, tuleb lasta valla Kisakoor vol 2000, sest salfakas on juhuslikult cm kaugusel tema haardeulatusest, kuhu ta küündiks väga edukalt, aga milleks kui saab ka kisama kukkuda.

Oh seda elukest. No ikka sellist, kus nutaks või naeraks või teeks seda kõike läbisegi. Ma mõtlen, mis minu tuju ära rikub. Mu harja ajab automaatselt punaseks kui T ei pane musti nõusid otse nõudekasse vaid jätab need kraanikaussi. Mind ajab tigedaks kortsu pandud pesu pesurestil. Mind ajab kurjaks kui telekapult on rännanud nii kindlasse kohta, et ma seda üldse üles ei leia. Just eelnevalt on Pisiprintsess näiteks puldil volüümi põhja tagunud ning kindlasti on sel momendil ka teine pult kadunud ning peale majapidamise pahupidi keeramist otsingute käigus meenub mulle fakt, et telekal on ka nupukesed küljes. Inimest ärritavad faktorid on nii erinevad, et kellele mida. 

Miks ma Kullatükikesest midagi pole rääkinud? Kuidas temal läheb? Meie beebi on üks tõeline väike heatujuline aktivist. Eks tema iseloomu näitamised on alles ees. Turvahälli saades veidike joriseb ja siis jääb lutiga mängides magama. Ta on meiega olnud nüüd 7 kuud ja ma võin endiselt väita, et kahe lapsega olen rohkem puhanud kui ühega olin. Siit nipp noortele emadele: ärge laske endale pähe panna ideed, et kui rinnapiima ei tule, peab seda laskma lapsel tellida ja elada tal 24/7 rinna otsas, keerates sellega nii enda une kui närvid tuksi. Laps ongi rõõmus ja rõõsa kui tal on kõht täis jm vajadused täidetud. Kõikidel emadel ei ole loodud rinnast vahukoort tulema ja kui ei tule, ei pea end halvasti tundma. Pakkudes lapsele rinnapiimaasendajat ei ole keegi halvem või saamatum ema või ei hooli oma lapsest. Vastupidi – see on toimiv alternatiiv, mis teeb terve pere elu lihtsamaks. 

Ma plaanisin tegelikult nüüd lastega õue minna, aga juba kuulen, kuidas meie armas kahene keeras just köögis mu küpsetuskapi pahupidi. Taustaks Pisiprintsessi rõkkav naer ja kassi paanikas nägu, kui ta elutuppa jooksis. Kolin oli ikka selline, et ma ei julge hetkel vaatamagi minna. Või peaks? Igajuhul ärkas tänu sellele tohutule kolinale ka Kullatükike ning emakohustused kutsuvad!

Olge mõnusad! 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.